Riigihankevaidlused muutuvad üha sagedamini mitmekihiliseks küsimuseks, kus põimuvad tehnilised nõuded, hinnakujunduse loogika, hankija kontrollikohustus ja kohtulik kontroll. Sellistes vaidlustes ei ole määrav üksnes see, milline argument esitatakse, vaid kas kliendi positsioon on tervikuna üles ehitatud nii, et see on ühtaegu õiguslikult põhjendatud, majanduslikult usutav ja menetluslikult kaitstav.
Eriti selgelt ilmneb see hangetes, kus vaidlus puudutab ristsubsideerimise keeldu ja pakkumuse võimalikku põhjendamatult madalat maksumust. Kohtupraktika kinnitab, et hankijalt ei saa nõuda auditilaadset kontrolli iga üksiku kulukomponendi või tootmisetapi üle. Samas peab kontroll olema sisuline ja piisav selleks, et hankija saaks jõuda põhjendatud ning kontrollitava järelduseni pakkumuse vastavuse kohta.
Sellistes vaidlustes on keskse tähtsusega ka see, et ristsubsideerimise kontrolli ja põhjendamatult madala maksumuse kontrolli ei samastataks. Kuigi need küsimused võivad olla omavahel seotud, on nende õiguslik sisu erinev. Kohus on rõhutanud, et alapakkumuse kontroll on ristsubsideerimise kontrollist laiem, sest probleem võib seisneda ka valearvestustes, oluliste kulude väljajätmises või riskide alahindamises. See tähendab, et edukas esindamine eeldab korraga nii hankedokumentide, tehnilise lahenduse kui ka hinnamudeli terviklikku käsitlemist.
Glimstedti vaates kinnitavad sellised vaidlused, et edukas tulemus saavutatakse siis, kui tehnilised, majanduslikud ja menetluslikud argumendid suudetakse siduda üheks selgeks ja veenvaks tervikuks. Praktikas tähendab see võimet hinnata mitte ainult seda, mida hanke tingimused nõuavad, vaid ka seda, millises ulatuses tuleb neid nõudeid tõendada, kuidas tuleb vastata hankija küsimustele ning milline põhjendustase peab hiljem vastu ka vaidlustus- ja kohtumenetluses.
